Vaatluspäevik

Meie vaatluspäevik 22.11.2013

Seoses koolieksperimendiga pidime jälgima ostukeskuses perekonda ning nende eelistusi. Meie grupp koosnes viiest inimesest: Loona-Liis Mardim, Rainer Lomp, Silva Reinpuu, Kristjan Lemmsalu ja Kristel Tsuker. Otsustavaks kaubanduskeskuseks sai Viru keskus, eelkõige kooli läheduse tõttu. Otsustasime vaatlema minna peale hommikusi loenguid ehk 13.00 ajal. Kuna sellisel kellaajal on ostukeskustes ja toidupoodides liikvel vähe peresid, töö ja koolide tõttu, tuli meil tükk aega otsida sobivat väljakutset.

Hargnesime ja otsisime sobiva perekonna keda jälgida. Umbes tund aega peale kohtumist, 14.00 aeg leidsime sobiva perekonna, mees naine ja väike laps. Vanemad olid keskealised ning laps umbes 5 aastane.

Jälgimine toimus esialgu Kaubamaja toidumaailmas, kus mees tegeles rohkem lapse hoidmisega ja ostukäru lükkamisega ning naine samal ajal aga otsis toidukaupu. Naine oli terve jälgimise aja suunavaks ning juhtis perekonna otsuseid. Otsiti lauale vajalikke toiduaineid, kuid allahindlustele tähelepanu ei pööratud. Pigem otsustati pere maitse-eelistuste järgi.

Poes liiguti alguses ringi päris uudistavalt, jäi mulje nagu see ei ole nende igapäevane toidupood. Mees lükkas käru, ning pidi tihti lettide läheduses ootama ajal, mil naine otsustas mida täpsemalt ostukärusse poetada. Siiski enne tähtsamate ja kallimate toitude ostmist konsulteeris naine ka mehe ja lapsega. Kõige kauem veedeti aega lihaleti juures, kus kõik pereliikmed avaldasid arvamust. Peale pikka kaalumist osteti mitut sorti lihatooteid ning seejärel liiguti edasi teiste toiduainete juurde.

Peale umbes poole tunnist poes käimist suunduti kassa juurde. Laps natukene pirtsutas, soovides saada ka endale midagi meelepärast. Kassa juures näitas ta shokolaadide peale, kust talle väike maiustus ka valiti.  Korvis oli mitme päeva jagu toite ning nagu perepeale omane, mees sooritas makse. Toidukorvi järgi võis arvata, et perekond on toitude suhtes väga valiv. Magusatele kommidele eelistati pigem puuvilju ning ühtegi kiirtoitu meie nähes korvi ei pandud. Poest lahkudes nosis laps oma shokolaadi ning vanemad jalutasid käsikäes poest välja.

Peale toidumaailma külastati ka riidepoodi ZARA, täpsemalt meesteosakonda, kus meesterahvas uuris põgusalt viigipükse ning naine käis koos lapsega niisama poes ringi. Riidepoele tehti peale umbes kolm ringi, tundus, et mees otsib omale pükse, kuid lõpuks nad siiski midagi ei ostnud ning lahkuti. Seejärel sõitis perekond liftiga raamatupoodi, kus mees tegeles seekord rohkem ise lapse hoidmisega ning naine vaatas raamatuid (üks raamat mida ta vaatas oli  “1001 toiduretsepti”). Ära seda ei ostetud. Laps vaatas koos isaga samal ajal lasteraamatuid, mille peale mees vastas, et kodus on neil raamatuid juba küll ja küll. Poes veedeti kokku aega veidi üle 10 minuti ning seejärel lahkuti.Tundus, et pigem ei otsitud raamatuid mitte endale, vaid kingiks. Eelistati kokaraamatuid.

Toidukaup ostetud ning raamatud vaadatud suundus perekond parklasse, autoks oli Toyota Verso.

Üldises pildis oli tegemist täiesti tavalise šoppamisega nagu meil kombeks on, käidi erinevates poodides ning veedeti lihtsalt ostukeskuses aega, ilma kindla sihita. Meile tundus, et perekond on Eesti päritolu, kesklassist natukene jõukam, ühegi ostu või hinna juures perekond ei ahhetanud ega arutlenud. Toidukauba ostmises ja valikus osalesid kõik pereliikmed, kuigi põhipanuse toidu valimises andis naine. Siiski arvestati palju mehe ning lapse soovidega. Samuti tundus meile, et taoline poes käimine on sellel perel tavaline. Laps ei nutnud ning teadis, kuidas poes ning avalikus kohas üldiselt käituda. Shokolaadi küsimine oli pigem armsa näo tegemine, kus käega suunati shokolaadide poole. Tundus, et maiustuse ostmine lapsele oli rohkem nagu kiitus tema käitumisele. Poes käigu ajal tegeles isa lapsega, et kõik pere jaoks valikud tooted saaksid kiiresti ning otstarbekalt korvi pandud. Seega oli neil kõik hästi planeeritud ning kõik ostud said kenasti sooritatud.

Järledus:
Tegu oli klassikalise peremudeliga, kus mees oli perekonna pea ning mulle tundus, et naine tegeles pisemate asjade otsustamisega. Mis mulle selle perekonna juures meeldis oli see, et laps oli väga viisakalt käituma õpetatud ning mingid mangumist ja vanematele pähe istumist ei toimunud. Muidugi natuke imelik oli, et mees toidupoes põhimõtteliselt naisega ei arutanud, mida osta. Mees kehtestas ennast ainult kassas, kui rahakoti rauad avas :)


Eneseanalüüs

Oma vaatluse viisime me läbi kvalitatiivse uurimismeetodi põhjal. Kvalitatiivse meetodi valik on kirjutatu põhjal ilmselgelt ainuke valik kuna kvantitatiivne uuring keskendub rohkem numbritele.
Vaatlus oli kaudne, ehk mitte osalev. See tähendab, et uuritavad ei olnud meie jälgimisest ja märkmete tegemisest teadlikud. Sellist vaatlust on kirjeldatud ka kui igapäevast ning tavalist, kuna selle jaoks ei kasutata erilisi meetmeid ning keskkond on loomulik. Lisaks on see mitte eriti struktuurne ning vähese süstemaatilisusega. Selline vaatlus on kõige enam levinud just inimeste ja loomade jälgimises ning annab hea ülevaate käitumismustritest.
Enne grupiga vaatlema asumist ei teinud me üldist plaani, kuidas ja miks midagi teha. Me läksime, leidsime sobiva perekonna ja asusime salaja jälgima. Jälgimise käigus tegime kõik märkmeid, kuidas antud perekond käitus ja millised olid perekonna ostu-eelistused. Hiljem arutlesime ja koostasime ülevaate.
Töös keskendusime me pigem perekonna käitumisele ja eelistustele selle asemel, et analüüsida nende ostu-seelistusi spetsiifilisemalt. SIiski enamus kriteeriumitest me täitsime korrektselt. Me jälgisime, tegime märkmeid ning uurisime, kas perekond keskendub allahindlustele või mitte. Me ei pööranud tähelepanu ostlemisele üldiselt, kuigi oleks pidanud. Lisaks ei mõelnud me enne vaatlema minemist sellele, et päise päeva ajal on enamus peredest tööl ja koolis ning poodides liikumist perekonniti on vähe. Järgmine kord vaatame enne läbi teooria, paneme paika aja, mil perekonniti kõige enam ostlemas käiakse ning pöörame rohkem tähelepanu ka pisiasjadele.