Vaatluspäevik

Meie vaatluspäevik 22.11.2013

Seoses koolieksperimendiga pidime jälgima ostukeskuses perekonda ning nende eelistusi. Meie grupp koosnes viiest inimesest: Loona-Liis Mardim, Rainer Lomp, Silva Reinpuu, Kristjan Lemmsalu ja Kristel Tsuker. Otsustavaks kaubanduskeskuseks sai Viru keskus, eelkõige kooli läheduse tõttu. Otsustasime vaatlema minna peale hommikusi loenguid ehk 13.00 ajal. Kuna sellisel kellaajal on ostukeskustes ja toidupoodides liikvel vähe peresid, töö ja koolide tõttu, tuli meil tükk aega otsida sobivat väljakutset.

Hargnesime ja otsisime sobiva perekonna keda jälgida. Umbes tund aega peale kohtumist, 14.00 aeg leidsime sobiva perekonna, mees naine ja väike laps. Vanemad olid keskealised ning laps umbes 5 aastane.

Jälgimine toimus esialgu Kaubamaja toidumaailmas, kus mees tegeles rohkem lapse hoidmisega ja ostukäru lükkamisega ning naine samal ajal aga otsis toidukaupu. Naine oli terve jälgimise aja suunavaks ning juhtis perekonna otsuseid. Otsiti lauale vajalikke toiduaineid, kuid allahindlustele tähelepanu ei pööratud. Pigem otsustati pere maitse-eelistuste järgi.

Poes liiguti alguses ringi päris uudistavalt, jäi mulje nagu see ei ole nende igapäevane toidupood. Mees lükkas käru, ning pidi tihti lettide läheduses ootama ajal, mil naine otsustas mida täpsemalt ostukärusse poetada. Siiski enne tähtsamate ja kallimate toitude ostmist konsulteeris naine ka mehe ja lapsega. Kõige kauem veedeti aega lihaleti juures, kus kõik pereliikmed avaldasid arvamust. Peale pikka kaalumist osteti mitut sorti lihatooteid ning seejärel liiguti edasi teiste toiduainete juurde.

Peale umbes poole tunnist poes käimist suunduti kassa juurde. Laps natukene pirtsutas, soovides saada ka endale midagi meelepärast. Kassa juures näitas ta shokolaadide peale, kust talle väike maiustus ka valiti.  Korvis oli mitme päeva jagu toite ning nagu perepeale omane, mees sooritas makse. Toidukorvi järgi võis arvata, et perekond on toitude suhtes väga valiv. Magusatele kommidele eelistati pigem puuvilju ning ühtegi kiirtoitu meie nähes korvi ei pandud. Poest lahkudes nosis laps oma shokolaadi ning vanemad jalutasid käsikäes poest välja.

Peale toidumaailma külastati ka riidepoodi ZARA, täpsemalt meesteosakonda, kus meesterahvas uuris põgusalt viigipükse ning naine käis koos lapsega niisama poes ringi. Riidepoele tehti peale umbes kolm ringi, tundus, et mees otsib omale pükse, kuid lõpuks nad siiski midagi ei ostnud ning lahkuti. Seejärel sõitis perekond liftiga raamatupoodi, kus mees tegeles seekord rohkem ise lapse hoidmisega ning naine vaatas raamatuid (üks raamat mida ta vaatas oli  “1001 toiduretsepti”). Ära seda ei ostetud. Laps vaatas koos isaga samal ajal lasteraamatuid, mille peale mees vastas, et kodus on neil raamatuid juba küll ja küll. Poes veedeti kokku aega veidi üle 10 minuti ning seejärel lahkuti.Tundus, et pigem ei otsitud raamatuid mitte endale, vaid kingiks. Eelistati kokaraamatuid.

Toidukaup ostetud ning raamatud vaadatud suundus perekond parklasse, autoks oli Toyota Verso.

Üldises pildis oli tegemist täiesti tavalise šoppamisega nagu meil kombeks on, käidi erinevates poodides ning veedeti lihtsalt ostukeskuses aega, ilma kindla sihita. Meile tundus, et perekond on Eesti päritolu, kesklassist natukene jõukam, ühegi ostu või hinna juures perekond ei ahhetanud ega arutlenud. Toidukauba ostmises ja valikus osalesid kõik pereliikmed, kuigi põhipanuse toidu valimises andis naine. Siiski arvestati palju mehe ning lapse soovidega. Samuti tundus meile, et taoline poes käimine on sellel perel tavaline. Laps ei nutnud ning teadis, kuidas poes ning avalikus kohas üldiselt käituda. Shokolaadi küsimine oli pigem armsa näo tegemine, kus käega suunati shokolaadide poole. Tundus, et maiustuse ostmine lapsele oli rohkem nagu kiitus tema käitumisele. Poes käigu ajal tegeles isa lapsega, et kõik pere jaoks valikud tooted saaksid kiiresti ning otstarbekalt korvi pandud. Seega oli neil kõik hästi planeeritud ning kõik ostud said kenasti sooritatud.

Järledus:
Tegu oli klassikalise peremudeliga, kus mees oli perekonna pea ning mulle tundus, et naine tegeles pisemate asjade otsustamisega. Mis mulle selle perekonna juures meeldis oli see, et laps oli väga viisakalt käituma õpetatud ning mingid mangumist ja vanematele pähe istumist ei toimunud. Muidugi natuke imelik oli, et mees toidupoes põhimõtteliselt naisega ei arutanud, mida osta. Mees kehtestas ennast ainult kassas, kui rahakoti rauad avas :)


Eneseanalüüs

Oma vaatluse viisime me läbi kvalitatiivse uurimismeetodi põhjal. Kvalitatiivse meetodi valik on kirjutatu põhjal ilmselgelt ainuke valik kuna kvantitatiivne uuring keskendub rohkem numbritele.
Vaatlus oli kaudne, ehk mitte osalev. See tähendab, et uuritavad ei olnud meie jälgimisest ja märkmete tegemisest teadlikud. Sellist vaatlust on kirjeldatud ka kui igapäevast ning tavalist, kuna selle jaoks ei kasutata erilisi meetmeid ning keskkond on loomulik. Lisaks on see mitte eriti struktuurne ning vähese süstemaatilisusega. Selline vaatlus on kõige enam levinud just inimeste ja loomade jälgimises ning annab hea ülevaate käitumismustritest.
Enne grupiga vaatlema asumist ei teinud me üldist plaani, kuidas ja miks midagi teha. Me läksime, leidsime sobiva perekonna ja asusime salaja jälgima. Jälgimise käigus tegime kõik märkmeid, kuidas antud perekond käitus ja millised olid perekonna ostu-eelistused. Hiljem arutlesime ja koostasime ülevaate.
Töös keskendusime me pigem perekonna käitumisele ja eelistustele selle asemel, et analüüsida nende ostu-seelistusi spetsiifilisemalt. SIiski enamus kriteeriumitest me täitsime korrektselt. Me jälgisime, tegime märkmeid ning uurisime, kas perekond keskendub allahindlustele või mitte. Me ei pööranud tähelepanu ostlemisele üldiselt, kuigi oleks pidanud. Lisaks ei mõelnud me enne vaatlema minemist sellele, et päise päeva ajal on enamus peredest tööl ja koolis ning poodides liikumist perekonniti on vähe. Järgmine kord vaatame enne läbi teooria, paneme paika aja, mil perekonniti kõige enam ostlemas käiakse ning pöörame rohkem tähelepanu ka pisiasjadele.

Rassism, probleem millega peab tegelema!

 Rassismist paneb mind kirjutama hiljuti USA-st tulnud uudis, kus sarimõrvar ning rassist Joseph Franklin, USA kohtus süüdimõistva otsusega hukati (uudislink). Esimene reaktsioon sellist uudist lugedes, et ju see on ainuõige karistus. Kuid hakates rohkem asjase süvenema siis kõiki neid rassismist tulnud massimõrvareid, on maailmas liigagi palju. Franklin on kahtlemata poisike, kui võrrelda teda näiteks Breiviku kuritööga. Kuid minu meelest peaksime me endilt küsima, et kuidas sellised inimesed ühiskonnas sünnivad? Ma usun, et ükski inimene ei sünni siia ilma selleks, et tappa! Breiviku juurde tagasi tulles, tekibki küsimus, kuidas ja miks? Lihtne vastus oleks, et inimene on psüühiliselt haige ja kannatab haiguse käes. Kuid kas see on õige väide? Ehk on sellised jubedused tingitud sellest, et ühiskonda üritatakse hoiatada millegi suurema eest? Breivik nagu iga taoline koletis, ei ole haige, sest on tõestatud, et ta andis endale aru mida ta teeb (viide) . Pigem on oluline teada saada, mis sõnumit see endas kandis. Ma arvan, et selles oli midagi enamat, kui suur hulk tapetuid inimesed.
 Breivik oli rassist, siin tekibki küsimus miks tappis ta siis mitte immigrante vaid norrakaid. Arvan, et need juured võivad ulatuda kogu vana-euroopa probleemile. Nimelt suur immigratsioon euroopas, mis kogu  heaoluühiskonna on viiruslikuks teinud. Võtame näitena Norra, ühiskond kus SKP on maailma üks parimaid, majandus on kasvav, rikkust riigis on nafta näol palju. Kuid sellest hoolimata on üks haigus, haiguseks on immigrandid. Ma ei räägi siin nendest inimestest, kes on lõimunud Norra ühiskonnas ja austavad Norra riiki, vaid nendest, kes on sinna tulnud selleks, et  tavasid lõhkuda ja kehtestada endale meelepäraseid elamis -vorme. Islamistliku riigi immigrandid Norras on süüdi 80-protsendis kuritegudes, mis on riigis sooritatud. Aastal 2011. lahvatas Norras kriminaalne epideemia, kus tungiti kallale naistele ja vägistati neid. Selles epideemias 100-protsendiliselt olid süüdi immigrandid (viide2)

Ehk on aeg?

. Seega ma küsin veelkord, et kas mitte kõik see ei pane täiesti normaalseid ja tavalisi inimesi tõusma varvastele ning seisma selle kõige vastu. Lisaks kui võtame arvesse, et mõni inimene kes on veel natukene ebastabiilsem ning tal on kõrvale kalduvus normaalsusest suurem, siis lõpptulemuseks võibki öelda, et ühiskond ja eelkõige liigne liberaalsus immigratsiooni poliitikas võib vanades-euroopa riikides tuua sarnaseid haigeid inimesi! Ma siiralt loodan, et selliseid asju ei juhtu, kuid vaadates immigratsiooni jätkuvat tõusu kõikides euroopa riikides, siis lõpp tulemuseks, võib ajalugu ühel hetkel lihtsalt korduda. Loodame, et minu mõte ajaloo kordumisest ja uuest Hitlerist või Stalinist kunagi teoks ei saa, aga ma lihtsalt tahaks hoiatada, et iga väiksema rassistliku teo eest peaks vaatlema laieldamalt ühiskonda. Süüdlasi tuleb otsida mujaltki, mitte konkreetselt ühe isiksuse näol!

Facebook ja ühiskond

 Peaaegu päev otsa olen mõelnud ma Facebooki peale. Mis mind sellele mõtlema pani, oli tegelikult hirm tuleviku ees. Kuid kas see hirm on üldse põhjendatud?
Facebooki loojaks on minust viis aastat vanem Mark Zuckenberg. Kusagil 7 aastat tagasi pani ta aluse Facebookile, mis on saanud ilmselt läbi inimkonna ajaloo enim tarbitavaks leheküljeks interneti avarustes. Selle kasutajaskond on hinnanguliselt üle 800 miljoni ning see arv kasvab iga päevaselt. Facebook sarnaselt teistele suurtele korporatsioonidel nagu näiteks Google pakutakse meie internetis käitumise järgi tehtavaid kohandusi. Kuna meie interneti kasutamisele jääb maha rohkesti tähenduslikke jälgi. Facebookist on võimalik meie kohta teada saada väga palju informatsiooni, meie like-de järgi. Cambridge ülikoolis viidi läbi selle kohta uuring. Töös osales 58 000 vabatahtlikut kelle Facebooki profiilile lisati samade inimeste poolt täidetud isiksuse- ja intelligentsustestide andmed. Kogu selle andmestiku põhjal koostati algoritm, mis asus kogutud info põhjal tegema järeldusi kasutajate kohta, kelle kohta oli teada vaid see, miiliseid Facebooki sissekandeid nad olid meeldivaks pannud. Lõpp tulemus on minu meelest äärmiselt jahmatav. 95-protsendilise täpsusega tegi programm vahet, kas Facebooki kasutaja oli valge-või mustanahaline. 90-protsendilise täpsusega eristas programm mehi ja naisi, hetero- ja geimehi ning poliitilisi vaateid. Väiksema täpsustusega oskas like ehk meeldib nupp Facebookis teha kindlaks kas inimene tarvitab narkootikume või mitte (protsent oli kusagil üle 60!!)link See uuring näitab selgesti, kui palju informatsiooni me ära anname enda ja oma lähedaste kohta. Meile võib see tunduda ainult üks nupu vajutus, kuid tegelikult määrab meie enda kohta palju enamat.
 Facebookil ei ole kusagist otsast näha regressi ehk tagasi minekut. Internetist leidsin ühe värskemat sorti uuringu (2012), kus on kirjas, et Facebook võttis ühe lahkunud töötaja asemel juurde 8! Lisaks, et Facebooki suurimatest konkurentidest nagu Microsoft, Google ja Apple on talente rohkem lahkunud ja liitunud Facebookiga.link2
 Kokkuvõtlikult kõige äärmuslikum mis juhtuda saab on Facebooki monopol. Esiteks, inimesed, firmad ja ettevõtjad annavad Facebookis ära oma informatsiooni ning me ei või kindlad olla, kuidas seda võidakse ära kasutada. Juhul, kui juba praegu suudetakse 60-protsendilise täpsusega teha kindlaks milline inimene kasutab narkootikume ja milline mitte. Siis tehnika arengut vaadates ning loogiliselt kaasa mõeldes, ei imesta ma kui Facebook suudab tulevikus kindlaks teha, milline firma jõuab järgmises kvartalis kasumisse ning milline langeb pankrotti. Sellise informatsiooni valdamine ja veel eriti monopoolsel ettevõttel, teeb aga vaba maailma toimimise põhimõtteliselt võimatuks. Oleme ettevaatlikud!

Minu mõtetega haakuv! Väga hea kiire ülevaade Facebookist ja selle võimalikest tagamaadest!

Peibutuspardid ja KOV valimised

  Kohaliku omavalitsuse valimised 2013. aastaks on selleks korraks lõppenud. Tulemused olid mitmeti Eestis erinevad ning üllatavalt populaarseks osutusid erinevates maakondades valimisliidud. Kuid ei ole valimisliidud mille üle ma arutleda tahan. Räägin hoopis peibutuspartidest. Ütlen kohe ära, et mulle see peibutuspardi figureerimine Eesti poliitikas ei meeldi!!
 Mis on siis peibutuspardi põhimõte? Lihtsalt öeldes, võetakse mõni tuntud inimene Eestis, kes on rahva seas populaarne ning lisatakse ta kusagil maakonnas või linnas valimisnimekirja, et olla nö "häältemagnet.". Reaalset plaani aga linnavolikokku minna pole, see tähendab, et ta ei hakka seal kohalikul tasandil kunagi tööle. See on ju puhas rahva lollitamine! Minu meelest kohaliku omavalitsuse valimistel on rõhk sõnal "kohalik." Ehk see tähendab midagi lokaalset ning seal peaksid olema tugevad  mees ja nais kandidaadid, kes tunnevad kohaliku eluolu nagu oma viite sõrme.
 Paraku reaalsuses meil seda pole. Võtame näiteks KOV valimised 2009. aastast, kus kandidaat Peeter Võsa kogus väikeses Rakvere linnas kokku 582 häält. Sealjuures me peame rääkima sellest, et härra Peeter Võsa on sündinud Tallinnas ning on läbi ja lõhki rakkes oma televisiooni tööga ning pole tal vähimatki kavatsust Rakvere volikokku minna (http://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_V%C3%B5sa).  Või võtame näiteks tugeva poliitiku Kadri Simsoni, kes kogus 2013. aasta KOV valimistel  Pärnu linnas 2939 häält. Tema väitis samuti, et jätkab riigikogus ja sealses komisjonis tööd ning Pärnusse volikokku ta ei tule. Seega ma küsin, miks anname me hääli inimestele kes meie kohaliku eluolu muutma ei hakka? Sellel teemal on sõnavõtnud ka meie peaminister härra Andrus Ansip, kes ütles Postimehele, et peibutuspardid on pseudo teema ning selle on maalinud üles ajakirjandus (http://www.postimees.ee/1829212/ansip-nimetas-peibutusparte-pseudoteemaks-ja-kritiseeris-ajakirjandust). Mitte karvavõrdki pole ma nõus peaministri väljaütlemisega. Pigem ütleksin, et peaminister valetab, kui ta ütleb, et peibutuspardi teema on väljamõeldis. Samamoodi valetavad peibutuspardid, kes lollitavad rahvast oma lubaduste ja väljaütlemistega piirkonnas, kus nad on ainult näoks reklaamtahvlil.
 Seda puhku ma  toetaksin peibutuspartide hääbumis ideed. Näiteks luua olukord, kus KOV valimistel saab kandideerida ainult see, kes reaalselt volikokku tööle läheb! Kui valija kandidaati valida ei suuda, tuleks luua olukord, kus inimesel on võimalus anda ainult erakonnale hääl. Sest lõppude lõpuks, laskub suur otsustus just erakonnal endal, kelle ta volikokku saadab ja kelle mitte!
 Seega tahan öelda, et valimistel oleks mõistlik sõeluda välja need kandidaadid, kes sinu kohaliku elu kuidagi mõjutama ei hakka, üks kõik kui suur  ja kollane see part ka ei tundu!

Üks priske ja ahvatlev peibutuspart!

Esimese loengu probleemküsimus

Esimese loengu lõppedes püstitati järgmine probleemküsimus:

Enamus kriise maailmas on

kommunikatsioonikriisid? Vaidle vastu!

 Esiteks mind huvitab, et millistel andmetel on võimalik üldse järeldada,
et enamus kriise on põhjustatud vähese kommunikatsiooni tekkel.
Kas on tehtud empiirilisi uuringuid?
See kõik tundub võrdlemisi pinna pealne.
Esiteks on maailmas palju kriise, mis ei ole tingitud kommunikatsioonist.
Alustagem näiteks looduskatastroofidest, mis põhjustab väga palju erinevaid kriise.
Kas see on siis maavärin või tsunaami igaljuhul võib võrdlemisi kindel olla,
et see ei ole põhjustatud kommunikatsioonist.
Teisalt vaatleme näiteks sõdasid.
II maailmasõja puhkemine ei olnud kindlasti kommunikatsiooni
kriisist tulenev. Pigem oli see väga paljude halbade asjade kokku langemine.
Saksamaal tõusis võimule hullumeelne diktaator ning sama ka Venemaal.
Kuid kindlasti ei saa kommunikatsiooni

täielikult siit välja jätta. Mingi osa sellel kõigel oli ka kommunikatsioonil. Võibolla
poleks Hitler jõudnud riigipööret sooritada Saksamaal, kui info selle toimumise kohta oleks liikunud
kiiremini. Seega ei saa me muidugi kommunikeerumise olulisust alahinnata.


Tänapäeval on aga kommunikatsioon saanud natukene uuema mõtte ja olemise. Inimesed kommunikeeruvad pidevalt. Arvan, et sellel on nii head kui halvad mõjud. Ühest küljest on hea, et inimesed saavad suhelda interaktiivselt teiste inimestega kasutades selleks ainult oma telefoni. Teisalt toob see kaasa näiteks teatuid murepunkte. Seoses telefoni pideva kasutamisega, inimesed muutuvad muu maailma suhtes hajameelsemaks. Näiteks: toimus Hispaanias kiirrongi avarii, kus sai surma palju inimesi. Uuritud fakt on  see, et  rongijuht postitas oma Facebooki seinale seda, et hetkel teeb ta rongiga kiirusrekordit. Ühest küljest see kommunikeerumine on hea, teisalt halb.... Hea sellepärast, et oleks mõni pädevam inimene seda õigel ajal näinud ehk oleks jõutud see kohutav õnnetus ära hoida. Halb aga sellepärast, et ehk just Facebook ning oma nutiseadmega mängimine hajutas rongijuhi tähelepanu ning ta ei suutnud ja ei märganud õigel ajal rongi kiirust vähendada.
 

Siin ongi selline kana või muna olukord...et kumb oli ennem?

Miks kommunikatsioon ja ühiskond?

Kommunikatsioon ja ühiskond- on minu meelest üks alus talasid selleks, et toimiks normaalne ühiskond. Igal inimesel on vaja kommunikeeruda ühiskonnas, kas see siis on kõne, märkide, miimika või mõnel muul viisil, meil on vaja seda teha. Aine valisingi just sellepärast, et enda suurimaks tugevuseks pean just head suhtlemis oskust. Miks mitte lihvida seda, mis juba tugev veelgi tugevamaks.
 Aine esimese loengu järgi tundub mulle väga põnev, õppejõud on väga omanäoline, mida ma pean plussiks ning loodan, et esimene loeng on sama kihvt, kui kõik järgmised. Eriti meeldib see, et arvuteid ja telefone ei tohi loengu ajal kasutada...Super! Usun, et iga tudeng auditooriumis suudab selle 2 tundi vastu pidada ilma Facebooki ja muu selliseta.

MINA

Minu nimi on Rainer Lomp ning olen riigiteaduste III kursuse tudeng. Hetkel ongi mu elu põhiliselt keerelnud bakalauruse tööde murede ja võib ka öelda rõõmudega. Kuid lisaks sellele, on minul ka teisi huvitavaid aineid. Näiteks võtsin Itaalia keele endale, kuid see osutub mulle väga raskeks, kuna olen pidevalt pidanud puuduma tundidest, kuna käin kooli kõrvalt tööl . Kuid usun, et pingutades hambad risti saan ma hakkama...olen alati saanud!
 Räägiks natukene endast, olen kasvanud Tallinnast ca 30 km. väljas ilusas mereäärses Neeme külas. Kuid koolis olen käinud alati Tallinnas. Põhikooli lõpetasin ma Jakob Westholmi Gümnaasiumis ning käisin seal ka kümnendas klassis, kuid siis mingi hetk otsustasin kooli vahetada ja käisin 11 ja 12 klass Tallinna Laagna Gümnaasiumis. Peab tõdema, et mõlemad koolid olid väga head!
 Pärast gümnaasiumi ei läinud ma kohe ülikooli, ma polnud päris kindel mida ma õppida tahan. Ausalt rääkides siis need kaks aastat oli minu nooruses väga tormilised. Tegin erinevaid töid ning ka pidutsesin ilmselt keskmisest rohkem. Mingi hetk töötasin isegi Lätis, täpsemalt tegelesin seal riiete müügiga. Kuid pärast seda kõike otsustasin, et ilma hea hariduseta pole mul tulevikus just kõige paremaid väljavaated. Läksin tööle Nordic Hotel Forumisse Tallinnas ja astusin ka Tallinna ülikooli. Ülikool oli täpselt see mida ma olin otsinud, mulle meeldis õppida ja meeldib siiani. Eriti lõbus on ju õppida seda, mis sulle endale meeldib.
 See on esialgu lühike tutvustus minust, kuid kindlasti lisan ma oma blogisse palju muudki endast mis praegu rääkimata jäi!